Kuidagi väga ebahuvitaval moel sattusin taas oma armsa kodukootud blogi peale. Otse loomulikult lugesin ma kõik oma postitused läbi ja pean kurbusega tõdema, et ma olin ikka paras pubekas.
Aga ei, armas on vaadata tagasi aegadele, kus "sügavmõttelised" tsitaadid olid teemas ja polnud midagi armsamat elus kui endal margi täis tegemine ja lollide naljade viskamine.
Veel hullem tõdemus on see, et põhijoontes pole ma grammigi muutunud. Ainult, et nüüd juhtub plaanitud margi täis laskmist vähem, naljad on kuivemad ja tsitaadid on pigem kurvad tõdemused.
Ainuke positiivne külg selle kõige juures on see, et ma ei suuda enam nii jube emo olla, kui ma kunagi väikese Anu-Marina olin. No lihtsalt ei suuda eluraskust enam mittevõrduvatesse matemaatilistesse tehetesse panna.... Tõesti, tõesti... Väga kahetsusväärne.
Ja lõpetuseks peaks ma nüüd traditsiooniliselt lubama siia uuesti kirjutada. Aga, HHHAAaaAaaaaa, vot ei luba! Ja ei luba sellepärast, et ma tean, et sellised lubadused ei vii kuhugi. Aga kindlasti ma kirjutan....Kunagi...Kui aega on. Või viitsimist. Aega on alati tegelikkuses. Eriti kell poole 4 öösel nagu praegu.
Tsau-bakaa!
Anu-Mari
laupäev, 27. aprill 2013
pühapäev, 5. august 2012
Blogi, ma leidsin su taas.
Ahoi unustusehõlma vajunud blogi!
Sellest on ikka paganama palju möödas, kui siia viimati pilgu peale viskasin. Miskipärast tundsin, et nüüd on viimane aeg siia kirjutada midagi. Vist igatsus eneseväljenduse järele, seda blogimise mõttes. Kuigi eneseväljendus muud moodi ei teeks ka paha.
On möödas ligi kolmveerand aastat viimasest postitusest.
Mis on minu elus toimunud? Mis on minust saanud?
Elu on veerenud oma vaikset rada pidi edasi. Olen lisanud veel ühe aasta oma vanusele, saanud täiskasvanuks, kui selline asi minu puhul võimalik on, sest sisemuses pole palju muutunud. Olen ikka sama tüdruk, kes ma kogu elu olen olnud, vaid ehk natuke tarkust on üles korjatud ja mõni asi on nüüdsest veidi selgem.
Siiamaani elan oma väikeses korteris koos oma vanatüdrukust kassiga, veel praeguseni huvitun samadest asjadest ja ikka veel pole ma selgust leidnud oma tuleviku poole pealt. Ainuke, mis selge on, et crazy catlady't minust ei saa. Seda nalja juba ei juhtu, heidku teised palju tahavad selle üle nalja, kuigi peab tunnistama, et crazy catlady naljad on head.
Midagi toredat siia lõppu lisada, siis minust on saanud baaridaam ühes väikeses kohvikus. Isegi oma päris esimese palga olen kätte saanud. Üritan iga tööpäevaga aina tublim olla ja ehk järgmine kord ei aja keefirit ja piima sassi ning keefiri Caffe Latte jääb olemata.
Üli mõnusa suve jätku ja jälle nägemiseni mu kallis blogi.
Anu-Mari
Sellest on ikka paganama palju möödas, kui siia viimati pilgu peale viskasin. Miskipärast tundsin, et nüüd on viimane aeg siia kirjutada midagi. Vist igatsus eneseväljenduse järele, seda blogimise mõttes. Kuigi eneseväljendus muud moodi ei teeks ka paha.
On möödas ligi kolmveerand aastat viimasest postitusest.
Mis on minu elus toimunud? Mis on minust saanud?
Elu on veerenud oma vaikset rada pidi edasi. Olen lisanud veel ühe aasta oma vanusele, saanud täiskasvanuks, kui selline asi minu puhul võimalik on, sest sisemuses pole palju muutunud. Olen ikka sama tüdruk, kes ma kogu elu olen olnud, vaid ehk natuke tarkust on üles korjatud ja mõni asi on nüüdsest veidi selgem.
Siiamaani elan oma väikeses korteris koos oma vanatüdrukust kassiga, veel praeguseni huvitun samadest asjadest ja ikka veel pole ma selgust leidnud oma tuleviku poole pealt. Ainuke, mis selge on, et crazy catlady't minust ei saa. Seda nalja juba ei juhtu, heidku teised palju tahavad selle üle nalja, kuigi peab tunnistama, et crazy catlady naljad on head.
Midagi toredat siia lõppu lisada, siis minust on saanud baaridaam ühes väikeses kohvikus. Isegi oma päris esimese palga olen kätte saanud. Üritan iga tööpäevaga aina tublim olla ja ehk järgmine kord ei aja keefirit ja piima sassi ning keefiri Caffe Latte jääb olemata.
Üli mõnusa suve jätku ja jälle nägemiseni mu kallis blogi.
Anu-Mari
esmaspäev, 10. oktoober 2011
Mis saab siis kui ollakse suumulguni emotsioone ja probleeme täis aga ikka ujub neid aina rohkem juurde? Ja mis saab siis kui kuhugi pole neid panna ega ära viia? Kas on siis tuleb plahvatus või kustub tuluke sees vaikselt ja vajutakse kokku? Kas mina leian üldse neile küsimustele vastuse ilma valusa lõpplahenduseta minu peas?
Ma olen liiga deep ja nõme viimasel ajal, et see kõik ei ole enam üldse naljakas.......
Ma olen liiga deep ja nõme viimasel ajal, et see kõik ei ole enam üldse naljakas.......
pühapäev, 28. august 2011
Viimasel ajal on mulle palju etteheiteid tehtud minu negatiivsete iseloomujoonte kohta. Jah, mul on suur ego ja ma võin kohati tunduda ülbe, kuna vahel ei mõtle ma päris kõik enne läbi, mida suust välja ajan. Samuti võin olla ka veidi ennastäis mõne inimese arust. Ma ei väidagi, et mul pole neid kolme tunnusjoont, ma tean seda väga hästi, et olen mõnele inimesele viimasel ajal haiget teinud.
Palun teilt kõigilt andeks, ma ei olegi kellelegi mõelnud liiga teha. Ma lihtsalt olen vahel selline. Kõige hullem on see, et oma vigasid näen ma alles siis, kui sõnad ja teod juba tehtud.
Võin ka selgitada, miks ma selline vahel olen. Näiteks minu ego. Väiksena mul see täielikult puudus. Ma ei julgenud inimestega suhelda, ei julgenud isegi õpetajatele vastata. Iga aastaga olen ma järkjärgult oma ego hakanud üles kasvatama, et ma suudaks enda eest seista ja julgeda teha just neid asju, mida ma tahan. Vahel ma paisutan selle isegi veel rohkem üles, et mitte tunduda hädine ja keegi kellele peaks kaasa tundma. Aga samas miks ma peaks üritama näida tugevam ja parem sõpradele, kui ma olen? Neid ma ju usaldan.
Mõni tuttavale ma esmakohtumisel üldse ei meeldinud, kuna ma olin ülbe. Jah, ma võisin tõesti sellisena tunda, sest alati ma ei suuda naeratada ja teha nägu, nagu ma tahan kõigiga suhelda(mitte, et ma tegelikult nii olen, ma lihtsalt olengi tõsise näoga) ja ega minu naljadki kõige sõbralikumad ole. Ma lihtsalt olen enda ja teiste kulul nalja tegeva huumoriga üles kasvanud. Ma tõepoolest pole kellelegi tahtnud haiget teha.
Ainuke asi, mida ma päris seletada ei suuda, on see, et ma olen ennast täis. Pole mõõdunud õhtut, kus ma pole mõelnud oma valesti tehtud tegude ja lolluste üle;, kui ebareaalselt lollakas ma selles või teises situatsioonis tundusin. Peale selle on mul tunne, et ma olen pidevalt abitu ja ei saa millegiga hakkama, sest õigupoolest kõik mida ma elu jooksul saavutanud olen, ei ole tulnud täiuslikult välja. Alati on miski olnud poolik.
Ma tõesti vabandan teie kõigi ees, kellele ma nii või naa kuidagi liiga olen teinud. Eriti nüüd, kus mul mõni sõprussuhe veidi aia taha on läinud, osalt minu enda vigade tõttu, on mul suured süümekad. Ma tõesti üritan end parandada, nii palju kui tagant järele tarkus mind parandada suudab.
Mul on tegelikult hämmastavalt toredad sõbrannad ja sõbrad, kes on ausad ja ütlevad välja, mis nende hingel kripeldab, kuigi see võib mulle haiget teha, on neil ju mingil määral õigus. Ja mis kõige tähtsam, mu sõbrad suudavad mind ära kannatada.
Ode Liis, sa oled alati olnud õppimises minust parem ja see, et ma ühes blogipostituses kirjutasin, nagu ma oleks ainus kes sai 5 füüsikas ja sellega sind solvasin. Ma ei mõelnud seda nii, ma mõtlesin seda ainult oma kooli omadega kohta. Ma oleks reaalis raudne kolm olnud ja nelja oleksin ma vaid unes näha saanud.
Merilin, ma tean, et sulle ei meeldi kui ma Liivalaiat laiman. Jah, mu vanem vend lõpetas selle, mina käisin seal 6 aastat ja mu väike-vend käib seal siiani. Ma tean, et sa küll ei tunnista seda aga sulle teeb mingilgi määral haiget, kui ma seda kohta laiman. Võibolla ma tõesti peaks Liivalaiast parema tooniga rääkima. Mõnes mõttes olid need ju mu 6 kõige huvitavamat kooli aastat. Kuidas ma ei saakski unustada neid toredaid päevi, kui mina ja mu klassikaaslased mängisime vetsul ukse eest teises klassis või see, kui poisid viskasid kurgilõike lakke, et need sinna kinni jääks. See kõik oli väga naljakas ja meenutamist väärt, aga sealt koolist on mul ka palju halbu mälestusi. Kas ma räägin siis halvasti, kuna mul oli seal raske kooliaeg või ma lähen kaasa üleüldise laimuga selle kooli kohta? Ainult jumal teab seda.
Keegi pole siin ilmas perfektne ja mitte ilmaski ei suuda olla seda mina, isegi kui mu ego seda nõuaks. Ma loodan, et te kannatate mind välja ja ma luban, et ma üritan jääda endaks ja mitte lasta mu egol üle mõistuse kõrgele tõusta ja haiget teha teile, keda ma tegelikult palju rohkem vajan, kui ma seda välja näitan.
Anu-Mari
Palun teilt kõigilt andeks, ma ei olegi kellelegi mõelnud liiga teha. Ma lihtsalt olen vahel selline. Kõige hullem on see, et oma vigasid näen ma alles siis, kui sõnad ja teod juba tehtud.
Võin ka selgitada, miks ma selline vahel olen. Näiteks minu ego. Väiksena mul see täielikult puudus. Ma ei julgenud inimestega suhelda, ei julgenud isegi õpetajatele vastata. Iga aastaga olen ma järkjärgult oma ego hakanud üles kasvatama, et ma suudaks enda eest seista ja julgeda teha just neid asju, mida ma tahan. Vahel ma paisutan selle isegi veel rohkem üles, et mitte tunduda hädine ja keegi kellele peaks kaasa tundma. Aga samas miks ma peaks üritama näida tugevam ja parem sõpradele, kui ma olen? Neid ma ju usaldan.
Mõni tuttavale ma esmakohtumisel üldse ei meeldinud, kuna ma olin ülbe. Jah, ma võisin tõesti sellisena tunda, sest alati ma ei suuda naeratada ja teha nägu, nagu ma tahan kõigiga suhelda(mitte, et ma tegelikult nii olen, ma lihtsalt olengi tõsise näoga) ja ega minu naljadki kõige sõbralikumad ole. Ma lihtsalt olen enda ja teiste kulul nalja tegeva huumoriga üles kasvanud. Ma tõepoolest pole kellelegi tahtnud haiget teha.
Ainuke asi, mida ma päris seletada ei suuda, on see, et ma olen ennast täis. Pole mõõdunud õhtut, kus ma pole mõelnud oma valesti tehtud tegude ja lolluste üle;, kui ebareaalselt lollakas ma selles või teises situatsioonis tundusin. Peale selle on mul tunne, et ma olen pidevalt abitu ja ei saa millegiga hakkama, sest õigupoolest kõik mida ma elu jooksul saavutanud olen, ei ole tulnud täiuslikult välja. Alati on miski olnud poolik.
Ma tõesti vabandan teie kõigi ees, kellele ma nii või naa kuidagi liiga olen teinud. Eriti nüüd, kus mul mõni sõprussuhe veidi aia taha on läinud, osalt minu enda vigade tõttu, on mul suured süümekad. Ma tõesti üritan end parandada, nii palju kui tagant järele tarkus mind parandada suudab.
Mul on tegelikult hämmastavalt toredad sõbrannad ja sõbrad, kes on ausad ja ütlevad välja, mis nende hingel kripeldab, kuigi see võib mulle haiget teha, on neil ju mingil määral õigus. Ja mis kõige tähtsam, mu sõbrad suudavad mind ära kannatada.
Ode Liis, sa oled alati olnud õppimises minust parem ja see, et ma ühes blogipostituses kirjutasin, nagu ma oleks ainus kes sai 5 füüsikas ja sellega sind solvasin. Ma ei mõelnud seda nii, ma mõtlesin seda ainult oma kooli omadega kohta. Ma oleks reaalis raudne kolm olnud ja nelja oleksin ma vaid unes näha saanud.
Merilin, ma tean, et sulle ei meeldi kui ma Liivalaiat laiman. Jah, mu vanem vend lõpetas selle, mina käisin seal 6 aastat ja mu väike-vend käib seal siiani. Ma tean, et sa küll ei tunnista seda aga sulle teeb mingilgi määral haiget, kui ma seda kohta laiman. Võibolla ma tõesti peaks Liivalaiast parema tooniga rääkima. Mõnes mõttes olid need ju mu 6 kõige huvitavamat kooli aastat. Kuidas ma ei saakski unustada neid toredaid päevi, kui mina ja mu klassikaaslased mängisime vetsul ukse eest teises klassis või see, kui poisid viskasid kurgilõike lakke, et need sinna kinni jääks. See kõik oli väga naljakas ja meenutamist väärt, aga sealt koolist on mul ka palju halbu mälestusi. Kas ma räägin siis halvasti, kuna mul oli seal raske kooliaeg või ma lähen kaasa üleüldise laimuga selle kooli kohta? Ainult jumal teab seda.
Keegi pole siin ilmas perfektne ja mitte ilmaski ei suuda olla seda mina, isegi kui mu ego seda nõuaks. Ma loodan, et te kannatate mind välja ja ma luban, et ma üritan jääda endaks ja mitte lasta mu egol üle mõistuse kõrgele tõusta ja haiget teha teile, keda ma tegelikult palju rohkem vajan, kui ma seda välja näitan.
Anu-Mari
esmaspäev, 20. juuni 2011
Hei, pole ammu näinud. Nagu näha, minu lubadusest siia tihemini kirjutada, ei saanud mingit asja. Mitte, et mu elus midagi huvitavat poleks vahepeal toimunud. Pigem otse vastupidi, aga ma minu laiskuse peale ei hakka isegi mitte kõige kirkamad sündmused, milleks võiks kirjutada.
Mis ma siis teinud olen?
Vahepeal on mõõdunud ca.....2 kuud? Selle aja jooksul on minust saanud kriminaal, sain ka oma karistuse kätte selle eest. Mitte midagi erilist aga ka mitte midagi kiiduväärset kahjuks, kui see nii oleks, siis ma laaberdaks mööda tänavaid ja loodaks, et täna saan veel millegiga uhkeldada.
Peale selle sai 10. klass edukalt läbitud, isegi füüsika eksami tegin viiele.....HAHAHA, SUCKERS. Ilmselgelt oli see mõeldud neile, kes eksamit 5 ei saanud(lillekülakad). Olen ikka õelus küll, aga ma ei kahetse oma sõnu. :D
Veel ägedat toimus päeval, mil Merilin ja Ode Liis kirbuturul oma asju müüsid. Mängisin neile nö ostjat, koguaeg nende müüdavate hilpude seas sobrades, mis kusjuures aitas. Võibolla ehk välja jätta need korrad, kui ma igasugu lahedaid ja vähem lahedaid särke ja tope selga proovisin(nagu see sadomaso stiilis roosa jakk) ja kui Merilin oma liputaja mantliga ringi käis. Aga ega ma sealt tühjade kätega lahkunud, ega muidu parima kliendi tiitli pälvinud, kui ma poleks sealt lahkunud ca 8-9 kirbuka ostuga, millest mõned riideesemed sain põhimõtteliselt tasuta või täiesti rahata.. kõige rohkem meeldis mulle Odelt saadud hädavajalik must kleit, sest nagu Ode Liis ütles: "Igal tüdrukul peab olema oma little black dress."
Mis veel? Mmm.....Reedel, ma oletan, et see oli reede, käisin ma lõpuks Nele uues korteris, pärast seda, kui see Nele poolt asustatud sai. Päris ilus korter, võrreldes sellega, mis see algul oli. Väga mõnus oli kooki süüa ja teed juua, kuulata muusikat ja niisama lebada. Aga mitte see ei jäänud mulle äga kirkalt meelde, vaid hoopis tore härra bussipeatuses. Kõik oleks olnud tore, kui ta oleks vaid maganud, aga vaatepilt pikali urineerivast mehest, kes loodetavast kogu tema hoogsate käe liigutuste ajal ikka oma häda tegi, oli ikka päris.....naljakalt rõve. Viimasel ajal on üldse palju asotsiaalseid inimesi kohates raske normaalseks jääda, sest nad suudavad igakord nii tülgastavad olla. Aga eks see vist olen ainult mina, kes nii teeb.
Selle toreda jutukesega, mis vähemalt mingi hetkegi Sinu, mu lugeja, mõtetes edasi urineerib, soovin ma ilusat suve ja hullumeelselt pikka jaanipäeva.
Anu-Mari.
Mis ma siis teinud olen?
Vahepeal on mõõdunud ca.....2 kuud? Selle aja jooksul on minust saanud kriminaal, sain ka oma karistuse kätte selle eest. Mitte midagi erilist aga ka mitte midagi kiiduväärset kahjuks, kui see nii oleks, siis ma laaberdaks mööda tänavaid ja loodaks, et täna saan veel millegiga uhkeldada.
Peale selle sai 10. klass edukalt läbitud, isegi füüsika eksami tegin viiele.....HAHAHA, SUCKERS. Ilmselgelt oli see mõeldud neile, kes eksamit 5 ei saanud(lillekülakad). Olen ikka õelus küll, aga ma ei kahetse oma sõnu. :D
Veel ägedat toimus päeval, mil Merilin ja Ode Liis kirbuturul oma asju müüsid. Mängisin neile nö ostjat, koguaeg nende müüdavate hilpude seas sobrades, mis kusjuures aitas. Võibolla ehk välja jätta need korrad, kui ma igasugu lahedaid ja vähem lahedaid särke ja tope selga proovisin(nagu see sadomaso stiilis roosa jakk) ja kui Merilin oma liputaja mantliga ringi käis. Aga ega ma sealt tühjade kätega lahkunud, ega muidu parima kliendi tiitli pälvinud, kui ma poleks sealt lahkunud ca 8-9 kirbuka ostuga, millest mõned riideesemed sain põhimõtteliselt tasuta või täiesti rahata.. kõige rohkem meeldis mulle Odelt saadud hädavajalik must kleit, sest nagu Ode Liis ütles: "Igal tüdrukul peab olema oma little black dress."
Mis veel? Mmm.....Reedel, ma oletan, et see oli reede, käisin ma lõpuks Nele uues korteris, pärast seda, kui see Nele poolt asustatud sai. Päris ilus korter, võrreldes sellega, mis see algul oli. Väga mõnus oli kooki süüa ja teed juua, kuulata muusikat ja niisama lebada. Aga mitte see ei jäänud mulle äga kirkalt meelde, vaid hoopis tore härra bussipeatuses. Kõik oleks olnud tore, kui ta oleks vaid maganud, aga vaatepilt pikali urineerivast mehest, kes loodetavast kogu tema hoogsate käe liigutuste ajal ikka oma häda tegi, oli ikka päris.....naljakalt rõve. Viimasel ajal on üldse palju asotsiaalseid inimesi kohates raske normaalseks jääda, sest nad suudavad igakord nii tülgastavad olla. Aga eks see vist olen ainult mina, kes nii teeb.
Selle toreda jutukesega, mis vähemalt mingi hetkegi Sinu, mu lugeja, mõtetes edasi urineerib, soovin ma ilusat suve ja hullumeelselt pikka jaanipäeva.
Anu-Mari.
esmaspäev, 4. aprill 2011
Lillad uudised into your face!
See nädalavahetus möödus mul vägagi toredalt, nimelt käisin sellises ägedas koha nagu meedialaager. MIS OLI NIII AWESSOOME!! Algul olin väga pessimistlik sinna minemise koha pealt(arvatavasti oli see tingitud minu suurest kooliväsimusest), kuna vahepeal tundus, et pean oma koolist ainsana sinna minema ja see eriti ei tõmmanud mind Rapla poole. Minu õnneks tuli Elina ja Laura ka laagrisse.
Laager ise oli ülimalt äge, sain tuttavaks ägedate inimestega. Avastasin, et enamvähem pooled meedialaagri inimestest olid väga pervertsed ja naljakad, ehk üpris minu sarnased. See tegi mul südame soojaks ja ma tundsin ennast seal kui kodus. Tõesti, ma ei ilusta midagi, ma sain olla seal selline nagu ma olengi, mida näiteks koolis ma ei saa olla peaaegu et mitte kunagi(Merilin ja Ode, igatsen meie toredaid Lilleküla aegu nii taga).
Minu grupp, kuhu mina sattusin, oli LILLAde grupp. Ilmselgelt parim grupp üldse, küll muidugi väiksete mööndustega aga sellegipoolest ülimalt ägedate liikmetega grupp. Kõikide teleuudiste gruppide ülesandeks oli teha uudistesaade laagris toimuvast, nii valisimegi välja teemad, jaotasime tööd ära ja alustasime oma produktsiooni loomist. Kuigi minu diktsioon longab suure vaevaga üle künga, valiti mind koos Liisiga uudistesaadet juhtima. Naljakas on see, et ta on täpselt sama vana kui mina, kuigi mõni tund minust noorem aga miskipärast oleme me nagu öö ja päev. Tema on vaikne ja räägib kohati nagu mu vanaema, käitub ka nagu vanaema, samal ajal kui mina olen lärmakas ja üritan hullult gängstat mängida. Kuidas saab ta olla nii erinev? Tean veel enda sünnipäeval sündinud inimesi kõik tunduvad päris huvitavad olema, kuid mitte tema. See oli minu jaoks täielik müsteerium.
Laagris olekuajast rääkides, tehti meil esimesel õhtul sellist kino, mida on tõesti raske kommenteerida. Magama ei tahetud eriti minna, selle asemel näiteks istuti omegle's ja näidati vanameestele Keni ja Kevini nibusid.....reaktsioonid olid head, nii vanameestel kui meil, kes me tahes-tahtmata karvastele uhmritele peale sattusime, ohjah good times.
Aga tegelikult polnud see pooltki kõige hullem, võrreldes mõne teise sel ööl juhtunud sündmustega. Teisel õhtul enam kahjuks aega lollitamiseks ja suhtlemiseks eriti polnud, sest meil oli vaja hädasti pühapäeva hommikuks oma saade valmis saada. Muidu läks meil väga hästi: teemad olid head, monteerimise pool oli ka hea ja noh, muidugi ma olin ka ikkagi parim saatejuht ka seal, eksole? :D Kõik tuli nii hästi välja, kuna meie üli toredad juhendajad, Mark ja Anna, vaevlesid monteerimise kallal terve öö. Mul hakkas neist nii kahju. Aga me vähemalt pakkusime neile šokolaadi, kas me pole mitte heasüdamlikud ja kaastundlikud?
Oeh, ma võiks siia veel ja veel ja veeeel kirjutada aga mulle tundub, et postitus on juba natuke liig pikaks veninud, nii et ma teen kiirelt.
Järgmisel päeval oli raadio-ja telesaadete esitamine. Raadiosaated magasin ma põhimõtteliselt kõik maha, lihtsalt ma kogemata magasin sisse tervelt 3 tundi, ärgates kella 8 asemel kell pool 12. Moment, kui ma end üles ajasin, ei saanud ma midagi aru, küsisin paaniliselt kella ja uimerdasin oma nurgast välja. Kujutlege, uimase peaga mind, kes paaniliselt kella küsis, se nägi välja täpselt nagu naerugaasist uimas Dave(kui te mäletate seda pisikest poissi youtube's). Hommikul süüa ka ei saanud tänu sellele.....nuuks. ;/
Kui jõudis kätte saadete aeg, sai palju naerda, sest tõesti, teiste rühmade saated olid niiivõrd naljakad. Kõige ägedam oli punaste rühm....kui ma ei eksi praegu.Nende vuntsi saade ajas mind nii naerma, eriti aga pihikaamera osa. Kui need netti üles pannakse, siis võibolla topin kõik blogisse üles.
Lillad ei olnud kahjuks eriti naljakad, pigem tõsisemat sorti, kuigi meil ka omad naljad ja värgid, you know......okei, kellele ma valetan, meil oli täiesti huumorivaene saade. ;/
Enne laagri lõpetamist, kus oli ka autasustamine, kus meie grupp noppis ka mõned auhinnad, oli seljapeale kirjutamise aeg. Kõik oli loogiline ja armas aga mulle jäi vaid mõistmatuks kellegi lause, kes kirjutas mulle seinale: "TALLINNAS RANNAL SUVEL PANEME!" Väga huvitav. Kindel on see, et meedialaagri inimesed ei ole normaalsed ja ei saa ka kunagi normaalseteks, aga ikkagi.... ma tahaks teada, kelleks ma pean end ette valmistama :D
Nii see laager läbi sai, sain isegi autoga koju, tänu Akslile, kes äris kohad meile autosse. See oli tõeliselt tore. Tahaks juba tagasi, loodan, et meie idee 5 päevane laager teha, läheb käiku, siis ma kindlalt kobiks sinna ja õpiks veel ja veel igasugu huvitavaid asju.
Normaalsed inimesed, normaalsel kellaajal
Meie äge magala, täiesti normaalse inimese kombel magasin ma ikkagi köögis.
Pihikaamera nurk......
Minu lühikesest lõpust ei tulnud midagi välja kahjuks, sorrrii. Elate üle, sest ma tean, et mu jutt oli niiiiiiiiivõrd huvitav.
Ma luban, et ma hakkan nüüdsest rohkem blogima, kuigi ma olen lubanud seda enam vähem kõikide asjade kohta..... :)
Anu-Mari
Laager ise oli ülimalt äge, sain tuttavaks ägedate inimestega. Avastasin, et enamvähem pooled meedialaagri inimestest olid väga pervertsed ja naljakad, ehk üpris minu sarnased. See tegi mul südame soojaks ja ma tundsin ennast seal kui kodus. Tõesti, ma ei ilusta midagi, ma sain olla seal selline nagu ma olengi, mida näiteks koolis ma ei saa olla peaaegu et mitte kunagi(Merilin ja Ode, igatsen meie toredaid Lilleküla aegu nii taga).
Minu grupp, kuhu mina sattusin, oli LILLAde grupp. Ilmselgelt parim grupp üldse, küll muidugi väiksete mööndustega aga sellegipoolest ülimalt ägedate liikmetega grupp. Kõikide teleuudiste gruppide ülesandeks oli teha uudistesaade laagris toimuvast, nii valisimegi välja teemad, jaotasime tööd ära ja alustasime oma produktsiooni loomist. Kuigi minu diktsioon longab suure vaevaga üle künga, valiti mind koos Liisiga uudistesaadet juhtima. Naljakas on see, et ta on täpselt sama vana kui mina, kuigi mõni tund minust noorem aga miskipärast oleme me nagu öö ja päev. Tema on vaikne ja räägib kohati nagu mu vanaema, käitub ka nagu vanaema, samal ajal kui mina olen lärmakas ja üritan hullult gängstat mängida. Kuidas saab ta olla nii erinev? Tean veel enda sünnipäeval sündinud inimesi kõik tunduvad päris huvitavad olema, kuid mitte tema. See oli minu jaoks täielik müsteerium.
Laagris olekuajast rääkides, tehti meil esimesel õhtul sellist kino, mida on tõesti raske kommenteerida. Magama ei tahetud eriti minna, selle asemel näiteks istuti omegle's ja näidati vanameestele Keni ja Kevini nibusid.....reaktsioonid olid head, nii vanameestel kui meil, kes me tahes-tahtmata karvastele uhmritele peale sattusime, ohjah good times.
Aga tegelikult polnud see pooltki kõige hullem, võrreldes mõne teise sel ööl juhtunud sündmustega. Teisel õhtul enam kahjuks aega lollitamiseks ja suhtlemiseks eriti polnud, sest meil oli vaja hädasti pühapäeva hommikuks oma saade valmis saada. Muidu läks meil väga hästi: teemad olid head, monteerimise pool oli ka hea ja noh, muidugi ma olin ka ikkagi parim saatejuht ka seal, eksole? :D Kõik tuli nii hästi välja, kuna meie üli toredad juhendajad, Mark ja Anna, vaevlesid monteerimise kallal terve öö. Mul hakkas neist nii kahju. Aga me vähemalt pakkusime neile šokolaadi, kas me pole mitte heasüdamlikud ja kaastundlikud?
Oeh, ma võiks siia veel ja veel ja veeeel kirjutada aga mulle tundub, et postitus on juba natuke liig pikaks veninud, nii et ma teen kiirelt.
Järgmisel päeval oli raadio-ja telesaadete esitamine. Raadiosaated magasin ma põhimõtteliselt kõik maha, lihtsalt ma kogemata magasin sisse tervelt 3 tundi, ärgates kella 8 asemel kell pool 12. Moment, kui ma end üles ajasin, ei saanud ma midagi aru, küsisin paaniliselt kella ja uimerdasin oma nurgast välja. Kujutlege, uimase peaga mind, kes paaniliselt kella küsis, se nägi välja täpselt nagu naerugaasist uimas Dave(kui te mäletate seda pisikest poissi youtube's). Hommikul süüa ka ei saanud tänu sellele.....nuuks. ;/
Kui jõudis kätte saadete aeg, sai palju naerda, sest tõesti, teiste rühmade saated olid niiivõrd naljakad. Kõige ägedam oli punaste rühm....kui ma ei eksi praegu.Nende vuntsi saade ajas mind nii naerma, eriti aga pihikaamera osa. Kui need netti üles pannakse, siis võibolla topin kõik blogisse üles.
Lillad ei olnud kahjuks eriti naljakad, pigem tõsisemat sorti, kuigi meil ka omad naljad ja värgid, you know......okei, kellele ma valetan, meil oli täiesti huumorivaene saade. ;/
Enne laagri lõpetamist, kus oli ka autasustamine, kus meie grupp noppis ka mõned auhinnad, oli seljapeale kirjutamise aeg. Kõik oli loogiline ja armas aga mulle jäi vaid mõistmatuks kellegi lause, kes kirjutas mulle seinale: "TALLINNAS RANNAL SUVEL PANEME!" Väga huvitav. Kindel on see, et meedialaagri inimesed ei ole normaalsed ja ei saa ka kunagi normaalseteks, aga ikkagi.... ma tahaks teada, kelleks ma pean end ette valmistama :D
Nii see laager läbi sai, sain isegi autoga koju, tänu Akslile, kes äris kohad meile autosse. See oli tõeliselt tore. Tahaks juba tagasi, loodan, et meie idee 5 päevane laager teha, läheb käiku, siis ma kindlalt kobiks sinna ja õpiks veel ja veel igasugu huvitavaid asju.
Normaalsed inimesed, normaalsel kellaajal
Meie äge magala, täiesti normaalse inimese kombel magasin ma ikkagi köögis.
Pihikaamera nurk......
Minu lühikesest lõpust ei tulnud midagi välja kahjuks, sorrrii. Elate üle, sest ma tean, et mu jutt oli niiiiiiiiivõrd huvitav.
Ma luban, et ma hakkan nüüdsest rohkem blogima, kuigi ma olen lubanud seda enam vähem kõikide asjade kohta..... :)
Anu-Mari
pühapäev, 6. märts 2011
Miks on elus nii, et miski hea ei kesta kaua? Et just siis kui oma elu enda jaoks paikka oled loksutanud, tuleb laine ja paiskab kõik segi ja siis tuleb leida jälle tee sinna, kus kõik oleks jälle enam vähem normaalne. Miks ei võiks olla kõik siin ilmas lihtne nagu 1+1=2, mitte xy-xvdy = sincos x tanx675, ehk üks suur arusaamatu jama.
Lihtsalt jube.
Lihtsalt jube.
Tellimine:
Postitused (Atom)