Kuidagi väga ebahuvitaval moel sattusin taas oma armsa kodukootud blogi peale. Otse loomulikult lugesin ma kõik oma postitused läbi ja pean kurbusega tõdema, et ma olin ikka paras pubekas.
Aga ei, armas on vaadata tagasi aegadele, kus "sügavmõttelised" tsitaadid olid teemas ja polnud midagi armsamat elus kui endal margi täis tegemine ja lollide naljade viskamine.
Veel hullem tõdemus on see, et põhijoontes pole ma grammigi muutunud. Ainult, et nüüd juhtub plaanitud margi täis laskmist vähem, naljad on kuivemad ja tsitaadid on pigem kurvad tõdemused.
Ainuke positiivne külg selle kõige juures on see, et ma ei suuda enam nii jube emo olla, kui ma kunagi väikese Anu-Marina olin. No lihtsalt ei suuda eluraskust enam mittevõrduvatesse matemaatilistesse tehetesse panna.... Tõesti, tõesti... Väga kahetsusväärne.
Ja lõpetuseks peaks ma nüüd traditsiooniliselt lubama siia uuesti kirjutada. Aga, HHHAAaaAaaaaa, vot ei luba! Ja ei luba sellepärast, et ma tean, et sellised lubadused ei vii kuhugi. Aga kindlasti ma kirjutan....Kunagi...Kui aega on. Või viitsimist. Aega on alati tegelikkuses. Eriti kell poole 4 öösel nagu praegu.
Tsau-bakaa!
Anu-Mari
