Ahoi unustusehõlma vajunud blogi!
Sellest on ikka paganama palju möödas, kui siia viimati pilgu peale viskasin. Miskipärast tundsin, et nüüd on viimane aeg siia kirjutada midagi. Vist igatsus eneseväljenduse järele, seda blogimise mõttes. Kuigi eneseväljendus muud moodi ei teeks ka paha.
On möödas ligi kolmveerand aastat viimasest postitusest.
Mis on minu elus toimunud? Mis on minust saanud?
Elu on veerenud oma vaikset rada pidi edasi. Olen lisanud veel ühe aasta oma vanusele, saanud täiskasvanuks, kui selline asi minu puhul võimalik on, sest sisemuses pole palju muutunud. Olen ikka sama tüdruk, kes ma kogu elu olen olnud, vaid ehk natuke tarkust on üles korjatud ja mõni asi on nüüdsest veidi selgem.
Siiamaani elan oma väikeses korteris koos oma vanatüdrukust kassiga, veel praeguseni huvitun samadest asjadest ja ikka veel pole ma selgust leidnud oma tuleviku poole pealt. Ainuke, mis selge on, et crazy catlady't minust ei saa. Seda nalja juba ei juhtu, heidku teised palju tahavad selle üle nalja, kuigi peab tunnistama, et crazy catlady naljad on head.
Midagi toredat siia lõppu lisada, siis minust on saanud baaridaam ühes väikeses kohvikus. Isegi oma päris esimese palga olen kätte saanud. Üritan iga tööpäevaga aina tublim olla ja ehk järgmine kord ei aja keefirit ja piima sassi ning keefiri Caffe Latte jääb olemata.
Üli mõnusa suve jätku ja jälle nägemiseni mu kallis blogi.
Anu-Mari
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar