Viimasel ajal on mulle palju etteheiteid tehtud minu negatiivsete iseloomujoonte kohta. Jah, mul on suur ego ja ma võin kohati tunduda ülbe, kuna vahel ei mõtle ma päris kõik enne läbi, mida suust välja ajan. Samuti võin olla ka veidi ennastäis mõne inimese arust. Ma ei väidagi, et mul pole neid kolme tunnusjoont, ma tean seda väga hästi, et olen mõnele inimesele viimasel ajal haiget teinud.
Palun teilt kõigilt andeks, ma ei olegi kellelegi mõelnud liiga teha. Ma lihtsalt olen vahel selline. Kõige hullem on see, et oma vigasid näen ma alles siis, kui sõnad ja teod juba tehtud.
Võin ka selgitada, miks ma selline vahel olen. Näiteks minu ego. Väiksena mul see täielikult puudus. Ma ei julgenud inimestega suhelda, ei julgenud isegi õpetajatele vastata. Iga aastaga olen ma järkjärgult oma ego hakanud üles kasvatama, et ma suudaks enda eest seista ja julgeda teha just neid asju, mida ma tahan. Vahel ma paisutan selle isegi veel rohkem üles, et mitte tunduda hädine ja keegi kellele peaks kaasa tundma. Aga samas miks ma peaks üritama näida tugevam ja parem sõpradele, kui ma olen? Neid ma ju usaldan.
Mõni tuttavale ma esmakohtumisel üldse ei meeldinud, kuna ma olin ülbe. Jah, ma võisin tõesti sellisena tunda, sest alati ma ei suuda naeratada ja teha nägu, nagu ma tahan kõigiga suhelda(mitte, et ma tegelikult nii olen, ma lihtsalt olengi tõsise näoga) ja ega minu naljadki kõige sõbralikumad ole. Ma lihtsalt olen enda ja teiste kulul nalja tegeva huumoriga üles kasvanud. Ma tõepoolest pole kellelegi tahtnud haiget teha.
Ainuke asi, mida ma päris seletada ei suuda, on see, et ma olen ennast täis. Pole mõõdunud õhtut, kus ma pole mõelnud oma valesti tehtud tegude ja lolluste üle;, kui ebareaalselt lollakas ma selles või teises situatsioonis tundusin. Peale selle on mul tunne, et ma olen pidevalt abitu ja ei saa millegiga hakkama, sest õigupoolest kõik mida ma elu jooksul saavutanud olen, ei ole tulnud täiuslikult välja. Alati on miski olnud poolik.
Ma tõesti vabandan teie kõigi ees, kellele ma nii või naa kuidagi liiga olen teinud. Eriti nüüd, kus mul mõni sõprussuhe veidi aia taha on läinud, osalt minu enda vigade tõttu, on mul suured süümekad. Ma tõesti üritan end parandada, nii palju kui tagant järele tarkus mind parandada suudab.
Mul on tegelikult hämmastavalt toredad sõbrannad ja sõbrad, kes on ausad ja ütlevad välja, mis nende hingel kripeldab, kuigi see võib mulle haiget teha, on neil ju mingil määral õigus. Ja mis kõige tähtsam, mu sõbrad suudavad mind ära kannatada.
Ode Liis, sa oled alati olnud õppimises minust parem ja see, et ma ühes blogipostituses kirjutasin, nagu ma oleks ainus kes sai 5 füüsikas ja sellega sind solvasin. Ma ei mõelnud seda nii, ma mõtlesin seda ainult oma kooli omadega kohta. Ma oleks reaalis raudne kolm olnud ja nelja oleksin ma vaid unes näha saanud.
Merilin, ma tean, et sulle ei meeldi kui ma Liivalaiat laiman. Jah, mu vanem vend lõpetas selle, mina käisin seal 6 aastat ja mu väike-vend käib seal siiani. Ma tean, et sa küll ei tunnista seda aga sulle teeb mingilgi määral haiget, kui ma seda kohta laiman. Võibolla ma tõesti peaks Liivalaiast parema tooniga rääkima. Mõnes mõttes olid need ju mu 6 kõige huvitavamat kooli aastat. Kuidas ma ei saakski unustada neid toredaid päevi, kui mina ja mu klassikaaslased mängisime vetsul ukse eest teises klassis või see, kui poisid viskasid kurgilõike lakke, et need sinna kinni jääks. See kõik oli väga naljakas ja meenutamist väärt, aga sealt koolist on mul ka palju halbu mälestusi. Kas ma räägin siis halvasti, kuna mul oli seal raske kooliaeg või ma lähen kaasa üleüldise laimuga selle kooli kohta? Ainult jumal teab seda.
Keegi pole siin ilmas perfektne ja mitte ilmaski ei suuda olla seda mina, isegi kui mu ego seda nõuaks. Ma loodan, et te kannatate mind välja ja ma luban, et ma üritan jääda endaks ja mitte lasta mu egol üle mõistuse kõrgele tõusta ja haiget teha teile, keda ma tegelikult palju rohkem vajan, kui ma seda välja näitan.
Anu-Mari
