Laager ise oli ülimalt äge, sain tuttavaks ägedate inimestega. Avastasin, et enamvähem pooled meedialaagri inimestest olid väga pervertsed ja naljakad, ehk üpris minu sarnased. See tegi mul südame soojaks ja ma tundsin ennast seal kui kodus. Tõesti, ma ei ilusta midagi, ma sain olla seal selline nagu ma olengi, mida näiteks koolis ma ei saa olla peaaegu et mitte kunagi(Merilin ja Ode, igatsen meie toredaid Lilleküla aegu nii taga).
Minu grupp, kuhu mina sattusin, oli LILLAde grupp. Ilmselgelt parim grupp üldse, küll muidugi väiksete mööndustega aga sellegipoolest ülimalt ägedate liikmetega grupp. Kõikide teleuudiste gruppide ülesandeks oli teha uudistesaade laagris toimuvast, nii valisimegi välja teemad, jaotasime tööd ära ja alustasime oma produktsiooni loomist. Kuigi minu diktsioon longab suure vaevaga üle künga, valiti mind koos Liisiga uudistesaadet juhtima. Naljakas on see, et ta on täpselt sama vana kui mina, kuigi mõni tund minust noorem aga miskipärast oleme me nagu öö ja päev. Tema on vaikne ja räägib kohati nagu mu vanaema, käitub ka nagu vanaema, samal ajal kui mina olen lärmakas ja üritan hullult gängstat mängida. Kuidas saab ta olla nii erinev? Tean veel enda sünnipäeval sündinud inimesi kõik tunduvad päris huvitavad olema, kuid mitte tema. See oli minu jaoks täielik müsteerium.
Laagris olekuajast rääkides, tehti meil esimesel õhtul sellist kino, mida on tõesti raske kommenteerida. Magama ei tahetud eriti minna, selle asemel näiteks istuti omegle's ja näidati vanameestele Keni ja Kevini nibusid.....reaktsioonid olid head, nii vanameestel kui meil, kes me tahes-tahtmata karvastele uhmritele peale sattusime, ohjah good times.
Aga tegelikult polnud see pooltki kõige hullem, võrreldes mõne teise sel ööl juhtunud sündmustega. Teisel õhtul enam kahjuks aega lollitamiseks ja suhtlemiseks eriti polnud, sest meil oli vaja hädasti pühapäeva hommikuks oma saade valmis saada. Muidu läks meil väga hästi: teemad olid head, monteerimise pool oli ka hea ja noh, muidugi ma olin ka ikkagi parim saatejuht ka seal, eksole? :D Kõik tuli nii hästi välja, kuna meie üli toredad juhendajad, Mark ja Anna, vaevlesid monteerimise kallal terve öö. Mul hakkas neist nii kahju. Aga me vähemalt pakkusime neile šokolaadi, kas me pole mitte heasüdamlikud ja kaastundlikud?
Oeh, ma võiks siia veel ja veel ja veeeel kirjutada aga mulle tundub, et postitus on juba natuke liig pikaks veninud, nii et ma teen kiirelt.
Järgmisel päeval oli raadio-ja telesaadete esitamine. Raadiosaated magasin ma põhimõtteliselt kõik maha, lihtsalt ma kogemata magasin sisse tervelt 3 tundi, ärgates kella 8 asemel kell pool 12. Moment, kui ma end üles ajasin, ei saanud ma midagi aru, küsisin paaniliselt kella ja uimerdasin oma nurgast välja. Kujutlege, uimase peaga mind, kes paaniliselt kella küsis, se nägi välja täpselt nagu naerugaasist uimas Dave(kui te mäletate seda pisikest poissi youtube's). Hommikul süüa ka ei saanud tänu sellele.....nuuks. ;/
Kui jõudis kätte saadete aeg, sai palju naerda, sest tõesti, teiste rühmade saated olid niiivõrd naljakad. Kõige ägedam oli punaste rühm....kui ma ei eksi praegu.Nende vuntsi saade ajas mind nii naerma, eriti aga pihikaamera osa. Kui need netti üles pannakse, siis võibolla topin kõik blogisse üles.
Lillad ei olnud kahjuks eriti naljakad, pigem tõsisemat sorti, kuigi meil ka omad naljad ja värgid, you know......okei, kellele ma valetan, meil oli täiesti huumorivaene saade. ;/
Enne laagri lõpetamist, kus oli ka autasustamine, kus meie grupp noppis ka mõned auhinnad, oli seljapeale kirjutamise aeg. Kõik oli loogiline ja armas aga mulle jäi vaid mõistmatuks kellegi lause, kes kirjutas mulle seinale: "TALLINNAS RANNAL SUVEL PANEME!" Väga huvitav. Kindel on see, et meedialaagri inimesed ei ole normaalsed ja ei saa ka kunagi normaalseteks, aga ikkagi.... ma tahaks teada, kelleks ma pean end ette valmistama :D
Nii see laager läbi sai, sain isegi autoga koju, tänu Akslile, kes äris kohad meile autosse. See oli tõeliselt tore. Tahaks juba tagasi, loodan, et meie idee 5 päevane laager teha, läheb käiku, siis ma kindlalt kobiks sinna ja õpiks veel ja veel igasugu huvitavaid asju.
Normaalsed inimesed, normaalsel kellaajal
Meie äge magala, täiesti normaalse inimese kombel magasin ma ikkagi köögis.
Pihikaamera nurk......
Minu lühikesest lõpust ei tulnud midagi välja kahjuks, sorrrii. Elate üle, sest ma tean, et mu jutt oli niiiiiiiiivõrd huvitav.
Ma luban, et ma hakkan nüüdsest rohkem blogima, kuigi ma olen lubanud seda enam vähem kõikide asjade kohta..... :)
Anu-Mari
